Töölepingu seaduse muudatus: paindliku tööaja kokkulepe

Valitsus kiitis heaks töölepingu seaduse muudatused, mis lubavad tööandjal ja töötajal kokku leppida paindlikus tööajas. Töölepingu seadusesse lisatakse paragrahv 43³ paindlike tööaja kokkulepete sõlmimise tingimustega.

Muudatuste sätestamisel arvestati muutuvtunni kokkulepete kogemusega ja mõjuanalüüsiga tulemustega. Paindliku tööaja kokkulepet saab sõlmida kõigis sektorites ja selle tingimused pole nii piiravad.

Kui tööandja ja töötaja sõlmivad paindliku tööaja kokkuleppe, siis peab töötaja kokkulepitud tööaeg olema vähemalt 10 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Selline leping sõlmitakse kirjalikult. Lisaks sellele võib töötaja teha lisatunde kuni täistööajanormi täitumiseni. Samas pole töötajal lisatundide tegemise kohustust. Ka lisatundide tegemine tuleb kokku leppida kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja kui lisatunnid on kokku lepitud, siis tööandja neist enam taganeda ei saa. Näiteks võib kokku leppida, et töötaja töötab 20–30 tundi nädalas, st 20 tundi tuleb alati tagada ja 10 tundi on lisatunnid. Samuti võib kokku leppida, et töötaja töötab 10–40 tundi nädalas, st 10 tundi tuleb alati tagada ja 30 tundi on lisatunnid. Sellise juhul pole tegemist ületunnitööga. Aga kui on kokku lepitud, et töötaja töötab 20–30 tundi nädalas, siis üle selle töötatud aeg on ületunnitöö. Kokku võib leppida ka summeeritud tööajas.

Töötaja tunnitasu peab olema vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär. Erandina võib tunnitasu olla väiksem (vähemalt tunnitasu alammäär), kui töötaja on alaealine või on tööandja juures töötanud lühikest aega (vähem kui 4 kuud või kokku vähem kui 168 tundi). Erandi eesmärk on anda paindliku töö võimalus ka vähese kogemusega inimestele (nt õpilastele), kes tihti just sellist töövormi vajavad.

Seadusemuudatus on abiks nii tööandjatele kui ka töötajatele. Tööandjad vajavad sellist paindlikkust, kui töö on hooajaline või töökoormus kõigub muudel põhjustel. Töötajate jaoks on see soodne, sest osa inimesi vajab tööaja paindlikkust ja samas vajavad ka nemad töölepinguga kaasnevaid tagatisi, mida ei paku võlaõiguslikud lepingud, mida paindlike töövormide puhul on siiani sõlmitud.

Seadusemuudatus tagab töötaja õigused, sest vähemalt kokkulepitud tundide eest saab töötaja kindlasti tasu, sellega saab ta arvestada. Paindliku tööaja kokkulepe peab ka täpsustama, kui palju lisatunde töötaja on valmis tegema ning kui palju peab tööandja lisatundide tegemise võimalusest ette teatama. Seega töötaja teab, millega ta saab arvestada, samas pole tal kohustust lisatunde teha, kui see talle ei sobi.

Eelnõuga sätestatakse ka, et töötajale tuleb üks kord nädalas tagada järjestikust puhkeaega tavapärase tööaja arvestuse korral (st E–R töö) 48 tundi ja summeeritud tööaja arvestuse korral (st graafikuga töö) 36 tundi. St, et TLS § 52 lõigetes 1 ja 2 sätestatud järjestikune puhkeaeg hõlmab nii igapäevast kui iganädalast puhkeaega.

Loe ka meie teisi blogipostitusi.